Punkt Jaapanile.


Kirjutamata on veel jäänud, et viimasel päeval ennem lennukile minemist külastasime Tottoris ka Watanabe Art Museum'i, peale seda lendasime taas Tokiosse.
Seal oli meil viimane õhtu koos kõikide delegatsioonidega (riietus siis formal), mis tähendab, et meid oli ootamas n.ö lõputseremoonia. Sellega kaasnes tagasiside ankeet, kus avaldasime kirjalikult arvamust, samuti oli meil endil ka võimalus suuliselt arvamust avaldada. Saime ka tunnistused läbitud noortevahetuse eest ja kuulasime kõnet, mis pani ilusa lõpu meie veedetule ajale Jaapanis. Peale seda oli meil ühine õhtusöök kõikide delegatsioonidega, mis kujunes rõõmsaks ja vahvaks, sest me polnud nii ammu Laose ja Jordaania inimesi näinud :)
Peale söömist saabusime taas hotelli, kus andsime ära passid, mis tähendas et hotellist eemale minek oli üsna võimatu :)
Esialgu tegelesime me hoolega pakkimisega, sest kõigil oli suur hirm ületada 23kg mis oli max kaal, mida me siis võisime Eestisse vedada, peale maksmata. Mina nägin hirmsat vaeva, sest kohver oli jube raske, kuid õnneks läks kõik sellega hästi :)
Meiega oli õhtut veel veetma tulnud mõned jaapanlased, kellega olime sõbraks saanud. Ühesõnaga nautisime viimast ühist õhtut! Pisikene kurbus kõigil hinges, kuid selle jätsime esialgu tahaplaanile!
Siis oligi hommikul 6.45 eestlastel aeg minna lennukile... ja saabuda kodumaale.


Nüüdseks on koju jõudmisest möödas kaks päeva. Keha on hakanud harjuma nii söögi, kui ajavahega. Paistetus on taandumas ja lisakilodega juba aktiivselt võitlen :) :)
Ka on kohale jõudnud reaalselt see, mis toimus 18 päeva. See oli uskumatu kogemus ja kindlasti unustamatu!
Tänan inimesi meie delegatsioonist, kes selle reisi meeldejäävaks tegid ja muutsid:
Lauri, Fren, Indrek. Risko, Annaliisa, Diana, Kaie, Kaja, Tea, Liisi ja meie liider Katrin. AITÄH!!!!


Sellel teekonnal ma mõistsin, et maailm on suur ja lai ja õppida on veel palju - eriti meil eestlastel teistelt rahvustelt.
Olles nii erinevate rahvustega koos mõistsin, et meie pisikesed eestlased peame endid veelgi enam hoidma, et me siiski tulevikus saaksime öelda ja veelgi enam olla uhked selle üle, et oleme eestlased. Kartes, et keegi võib meist parem olla, püüdes oma ambitsioonidega lämmatada teisi, töötades selle nimel, et me saaksime palju teenida... see kõik on oluline, kuid kas see on peamine? Oleme tegelikult jube töökad,nutikas ja vahva rahvas, ja selle lause "eestlase parim toit on teine eestlane" võiksime vaikselt ümber hakata lükkama :) Sära ja elurõõm peab alles jääma :)
Meil on selleks ikka väga palju eeldusi, et hakkama saada :)


See ongi punkt sellele teekonnale Jaapanis, mis on unustamatu ja ma loodan, et sain natukene siiski jagada Teiega seda, mida kogesin...

Sügisel ootame jaapanlasi vastuvisiidile ja püüame pakkuda neile meie kodumaa unustamatuid ilusid ja võlusid!

Tänan ka Reedik'ut, kes meie punkte natukene korrigeeris :) Saime ise targemaks ja ka need, kellel on huvi, saavad palju teada :)

Kui kellelgi on rohkem huvi või kommentaare, siis kindlasti võib julgelt küsida ja arvamust avaldada. Kõik on oodatud :)


Jaapanis olles selgus veel üks tõsiasi, mis jõudis mulle seal kohale.... Lõuna-Koreas olen ma üksi ja ei ole võimalust minna kellegi ukse taha ja lobiseda või mõelda ühiseid tegevusi välja, see on juba teistmoodi maailm. Olles väikeses hirmus ja ärevuses ootan ma siiski ka seda võimalust.
Lõuna-Koreasse sõidan juba 15 august... ka sellest riigist ja oma tegemistest / õpingutest püüan anda Teile killukesi edasi (täpselt nii kuidas mul see vähegi võimalik saab olema), sest olgem ausad - ma ei tea reaalselt, mis mind ees hakkab ootama :)


NB: Kasutage võimalusi, mis Teie teele satuvad! Ei jõuab elus alati öelda.







Lõuna-Koreani :)





Teie Jane

Comments

  1. Janekene, tõeliselt lahe ja võimas kogemus. Mul on nii hea meel, et su tee on niipidi läinud! Ja Korea jutte ootame juba suure huviga (:

    ReplyDelete
  2. Jane! see viimane postitus läks eriti hinge, aimates neid emotsioone mida tunda võisite.. igal juhul, nii vahva on lugeda sinu (ja teiste) muljeid Aasiast, Jaapanist.. see on ikka nii teistsugune ning eksootiline omamoodi ja tõesti, meil on nii palju väljastpoolt õppida! tore, et enda õpitust killukest siin jagad:) loodan Koreast ka midagi näha/lugeda!
    loodetavasti õnnestub sind ka näha enne uut äralendu!;)
    kallistused suured ja ole tubli!!

    ReplyDelete
  3. Suur, suur aitäh Teile toetuse eest! Aitäh ka selle eest, et olete aega leidnud ja minu tegemisi lugenud, see annab mulle isiklikult motivatsiooni.
    Kindlasti annan endast kõik, et Teieni tuua ka Koread. Seda ma tõesti luban:)

    ReplyDelete
  4. ... the way is in the heart-kuldsed sõnad!
    Loodan, et jääb meelde;)
    Väga tore oli Su blogi lugeda ja jään ootama ka Lõuna-Koerast jutukesi.
    Ja ära karda, et Sa seal üksi oled! Sina leiad igalt poolt oma(-le) sõbra(sõpru)..ja nii ongi ;)

    ReplyDelete

Post a Comment