Tottori

Olen nüüd õnnelikult kodus :)

Hinges on pisikene kurbus...

Ajavahega hakkab keha alles tasapisi harjuma ja olek on nüüdseks juba täitsa inimese moodi :)

See oli tõesõna üks äraütlemata väärt kogemus ja sõnadesse on seda raske tegelikult panna.

Kuid olen Teile veel võlgu ja teen selle nüüd teoks :)


Kirjutan Teile Tottori's olekust ja Jaapani peres elamisest.

Kõigepealt Tottori'st.
Tottori linna sõitsime me Hiroshimast taas rongiga, seekord möödus sõit ümberistumistega u. 2,5 h. Rongijaamas võeti meid rõõmsalt vastu ja suruti bussile, kus sõitsime kohtuma Tottori linna prefektuuriga.

Visiit oli viisakas - peeti kõnet, pakuti teed/magusat hamba alla, räägiti natukene elamisest peredes ja näidati Tottori maakonda tutvustavat esitlust. Kui mu silmad seda nägid, siis esimene küsimus oli -kuhu ma küll sattunud olen? Linn oli kui muinasjutust välja võlutud. Tunnuslause, mis on otse kümnesse - Tottori - Four Seasons of Fun.
Kõik aastaajad on esindatud, alustades lumistest mägedest talvel ja lõpetades kõrbega linna ääres. See kõik tundus tõesti lausa uskumatuna. Süda juba meeletult ootas tutvumist kohaga,kuhu olime sattunud.
Peale visiiti läksime me hotelli, kus saime vaba aega, et söömas käia ja valmistuda järgmiseks päevaks, sest ennem peresse minekut oli meil dominikaanidega erinevate vaatamisväärsustega tutvumine.

Käisime üheskoos kõigepealt Aoya Washi Studio't, kus meil oli endil võimalus meisterdada kunstiteos Jaapani paberist. Memmekesed abistasid ja aitasid meid igal sammul ja see oli õudsalt armas. Ütlen ausalt, et lõpptulemus tuli hämmastavalt kaunis ja kõik me saime hakkama. Üle pika aja oli nii hea teha midagi, kus sa keskendusid vaid tegevusele ja lõpptulemusele, kasutamata sõnu. See stuudio oli nii kaunis kohas...Tottori'st sõites umbes tunni aja kaugusel metsa sees. Üldse Tottori't ümbritses kaunis loodus - palju metsa, mägesid ja muidugi ookean. Silmale ja hingele ääretult kaunis!
Peale seda külastasime Warabekan Toy And Childrens Song Museum'it. Ma ütlen ausalt, et seda külastust ma väga ootasin, sest soovisin nii väga Jaapani mänguasju näha ja lootsin, et ehk on seal võimalus ka midagi vahvat ja teistsugust koju osta. Loomulikult oli muuseum huvitav,tore ja põnev, kuid minu ootustele ta kahjuks ei vastanud. Seal oli palju rahvusvahelisi mänguasju üle maailma (barbid, robotid jne jne.) ja Jaapani enda mõned tegelased, kuid minu pehmed mänguasjad puudusid, mida ma nii väga soovisin näha. Oli täitsa pettunud isegi.
Kuid oki muuseumi enda ülesehitus oli tegelikult lahe, sest seal oli mitu korrust ja igal korrusel oli midagi vaadata/teha. Kui mõelda laste seisukohast siis said nad mängida/katsuda kui ka vaadates infot omistada. Nii et laps kaasa ja muuseumit külastama :) Mööda külge kohe kindlasti maha ei jookse ja ka lapsevanemal endal on huvitav :)

Peale külastust ootas meid saatuslik hetk - perekonda kolimine.
Ütlen ausalt, et kõigil meil oli pisikene ärevuseuss hinge pugenud, sest me ei osanud midagi oodata ja jaapanlased kruvisid pinget sellega, et tahtsid meile üllatuse valmistada meile mitte infot jagades. Meie aga mõtlesime ikka igasugu asju oma peakestes välja ja valmistusime ka kõige hullemateks versioonideks.
Kui olime bussiga taas hotelli saabunud, paluti meil kohvrid mis kaasa soovime võtta ära pakkida ja koguneda ruumi, kuhu saabuvad perekonnad, kus meie järgmised kaks päeva mööduvad. Loomulikult me kõik olime täpsed (oli ka aeg juba selleks, et ära õppida lause - be punctual), isegi võib julgelt öelda et jõudsime isegi minuteid ennem ja istusime dominikaanidega kui vaeslapsed üheskoos ja ootasime oma "uusi vanemaid" :) :)


Sellest kuidas meil peres aeg möödus kirjutan kohe täpsemalt :)


Comments