Hiroshima

Ma ei ole väga palju jõudnud kirjutada, kuna lihtsalt pole võimalust olnud kübermaailmale ligi pääseda,kuid annan natukene endast märku :)

Jõudsime õnnelikult Hiroshimasse, kus olime kohapeal viis päeva. Tutvusime sealsete vaatamisväärsustega ja tegime palju tööd kursustega.

Hiroshimas käisime vaatamas Atomic Bomb Dome'i, mis on samuti maailmapärandi nimistus. See on siis koht, kus omalajal aatompomm kukkus ja see on üks vähestest alles jäänud ehitistest.

Siis oli meil au käia Miyajima saarel, kus külastasime Itsukushima Shrine'i pühamut, mis on UNESCO maailmapärandi nimistus aastast 1996.
Pühamu ees meres seisab O-Torii suur värav, mis on Miyajima saare sümbol ja Jaapanis väga tuntud.

Siis oli meil võimalus valmistada käsitsi Momiji Manju'sid, mis on kohalikud maiustused.
Nende tegemine oli ääretult vahva. Me küll alguses arvasime, et saame osta vahendeid kaasa ja ka Eestis neid kodus meisterdada, kuid paraku reaalsus oli teine. Spetsiaalselt nendele maiustustele on loodud erilised küpsetajad.

Peale seda nautisime Jaapani kööki.

Saarelt lahkudes läksime taas Hiroshimasse ja külastasime Mazda muuseumit kui tehast.
Meile avanes vapustav vaatepilt - oma silmaga näha kuidas valmivad autod. Sellest samas tehasest tulevad ka meie Euroopa turule Mazdad. Küll on ilus auto!

Hiroshimas saime me taaskord valmistada Okonomiyaki't, kuid nüüd juba Hiroshima moodi.
Seda on raske sõnadesse panna! Olime koos dominikaanidega köögikatad, kes profikokkadele kuuletusid. Tulemus oli imeline ja kõik said õhtusöögi endale tehtud.


Ja siis tuttu! Järgmisel päeval töötasid kõik oma kursustega.
Hariduse meeskonnaga külastasime Kaitahigashi põhikooli, kus tutvustati meile amigo- klassi. Eesti mõistes siis klassi, kus õpetatakse immigrante.
Hiroshimas on selle vajaduse tinginud Mazda tehas, mis on toonud siia palju väljaspoolt tööjõudu koos peredega, kelle lapsed vajavad siis omakorda kooli (klassi), kus õppida.
Eestis on meil selleks keelekümbluse klassid koolides ja ka mõningates lasteaedades.
Ühe suurema erinevusega tooksin välja selle, et kui laps läheb n.ö tavaklassi, siis on tal vastavalt vajadusele võimalus liikuda amigo klassi vahelt, kus on teda ootamas õpetaja, kes aitab teda jaapani keele kui matemaatikaga.

Klassi sisse astudes oli jahmatav vaadata, millised suhted on õpetajal/õpilastel. Nad olid kui ühel tasemel ja nii vabalt. Selles amigo klassis oli 5 õpilast ja 3 õpetajat. See tähendab, et lapsed saavad väga suure tähelepanu osaliseks ja selline õpe on toimiv.

Loomulikult oli meil taaskord koolilõuna, kuid seekord pasta Itaalia moodi :) Väike vaheldus riisile :)

Peale seda läksime me Hiroshima ülikooli, kus toimusid meil loengud immigrantide kohta Jaapanis. Ääretult huvitav, kuid olgem ausad me olime kõik jube väsinud ja keskendumisega oli probleeme :)
Minul tuli energia, kui naisterahvas nimega Hope, rääkis meile oma kogemustest immigrantidest laste õpetamisel.
Mul taaskord puuduvad sõnad! Vapustav naine! Sain palju küsida ja natukene tutvustada süsteemi,mis meil Eestis - keelekümblusklassid koolides.
Pärast loenguid ei saanud ma jätta võimalust kasutamata ja oma visiitkaarti temaga jagada ja paluda võimalust ka edaspidiseks suhtlemiseks- kuna õpin ka ise klassiõpetajaks ja samuti olles olnud praktikal keelekümbluse klassis Pae Gümnaasiumis, siis soovisin oma muljeid jagada. Selle tulemusena kinkis ta mulle mitmeid õpikuid/töövihikuid, mis ta ise koostanud on lastele. Mina jagasin talle kingituste näol Eestit tutvustavaid raamatuid.
Ta kinkis mulle paar mängu ning jagas erinevaid meetodeid. Vapustav! Inimene tuli spetsiaalselt minuga hiljem kohtuma, kus rääkisime tõlgi abil erinevatel teemadel lastega tegelemisel. Sain palju küsida ja sisimas ma tõesti ei suutnud seda kõike uskuda. Imeline naine! Selliseid inimesi võiks siin maailmas palju olla! Lapsed saaksid puhta kulla osaliseks.
Ma teadvustan endale, et see kõik kaalub palju, kuid ooo ei, siia ma neid ei jäta ja kaasa ma need kõik endaga Eestisse võtan!

Unustasin mainida, et külastasime ka pesapalli staadionit. Minus suureks hämmastuseks on Jaapanis pesapall VÄGA suurelt väärtustatud spordiala.
Väga vinge! Okei, sain ka tuttavaks mõne pesapalluriga (seekord mitte siis jaapanlastega) ja nad ütlesid, et jaapanlastel on selles mängus hea mõistus ja neil omakorda tugevus ja kiirus.
Lahe eksole! Väike nali, mis meil siin on - eesti tüdrukud õppisid peale suusatamise ka teise spordiala ära - pesapall :) :)

Kuna mul hetkel silmad hakkavad kinni vajuma, siis selleks korraks lõpetan.


Kallistan Teid kõiki.

Hiljem kirjutan Teile sellest, kuidas läks mul elamine Jaapani peres ja vaatamisväärsustest Tottori's. Taaskord midagi, mis on ääretult eriline ja minu jaoks suure tähendusega.

Homme sõidame taas Tokyosse. Kuna on antud taifuuni hoiatus (tegelikult see liigub meie poole), siis me veel ei tea kuidas ja mismoodi liigume. Algselt oli plaanis lennukiga, kuid hommikul selgub :)

Ühesõnaga nautige, elage ja väärtustage seda mis Teil on!


Jane














Comments